Loomade kiibistamine:

Kus on sinu kodu?

Mul on kombeks joosta tänaval järele igale üksikuna näivale koerale.

Enamasti toimub kõik sellises järjekorras: näen üksinda seiklevat koera, lähen ja räägin temaga juttu, kiidan ta ilusat kasukat, räägin ilmast ja uurin ääriveeri, kas ta naudib seda imeilusat päikesepaistet päris üksi. Seejärel lasen koeral end nuusutada ja seejärel nuusutan teda vastu, sõpruse märgiks või nii. Siis me veel räägime ja nuusutame, kuni olen veendunud, et jutukaaslane on valmis mulle oma kaelarihma näitama.

Lisaks on mul silmad kogu aeg ees, külgedel ja kuklas, et olla varakult valmis end kaitsma, kui kurjustav loomaomanik nurga tagant välja ilmuma peaks. Ühel korral tulid pärast pikki kõnelusi elulistel koerateemadel minu juurde mingid inimesed ja nõudsid, et ma “oma” hirmsa koera, kes juba nädal aega kõiki nende tänaval elavaid elusolendeid terroriseerinud on, minema viiksin. Muidugi ei olnud tegu minu koeraga, vaid õnnetu ja porise hiigelkasvu leidlapsega. Õnneks oli koeral kaelarihma küljes telefoninumber ja kuts sai ilusti koju tagasi.

Teisel korral ei olnud telefoninumbrit, kuid labradorilaadne suur karvik oli nõus minu kodust läbi käima ja jalutusrihma võtma, et saaksime koos kiipi minna kontrollima.

Kolmandal korral jõudis asi nii kaugele, et kutsusin varjupaiga appi. Kuna varjupaigal läks aega pool tundi, siis selle ajaga jõudsid koera alkohoolikutest omanikud avastada, et nende koer on liiga kauaks üksi jalutama jäänud ja nii see pontu minult sõimu saatel tagasi nõutigi. Aga muidugi on olnud ka neid kordi, kus ma mõne vahva karvikuga tükk aega juttu puhun ja just sel hetkel, kui ma jõuan kaelarihmani, hakkab keegi karjuma, mis ma ta koerast tahan.

Inimesed ikka küsivad, miks ma seda üldse teen? Aga sellepärast, et ma loodan, et maailmas on säilinud nii palju headust, et kui ühel päeval minu koer abi vajab, ei lähe inimesed mööda, vaid võtavad hetke, et kaelarihmalt mu telefoninumber üles otsida ja teha üks väike kõne. Mu tuttavad küsivad aegajalt, kuidas ma julgen võõra koera juurde üldse minna, et kas ma ei karda? Jah, mõnikord kardan, aga armastan rohkem!

Selleks, et minusugused su koera kuskilt ära ei viiks, ära lase oma koera üksi jalutama. Poodide eest pole mul kombeks koeri varastada, aga on inimesi, kes seda teevad. Riskigruppi kuulud siis, kui sul on tõukoer, kutsikas või lihtsalt eriti armas sõber, aga tean ka juhtumit, kus varastati ära Flexi jalutusrihm ja omanik leidis mõne hetke pärast tagasi tulles eest truult ootavad koerad ilma rihmata.

Soovitan nii kassi- kui koeraomanikel alati oma lemmik kiibistada ja lisaks panna kaelarihma külge medaljon telefoninumbriga. Kõik inimesed ei tule selle peale, et tänaval üksi liikuv loom viia loomakliinikusse kiipi kontrollima ja iga loom ei nõustugi võõraga kaasa minema. Telefoninumber kaelarihma küljes on kiireim viis saada ühendust loomaomanikuga.

Kõige kurvem on minu arust see, kui omanik on pannud oma lemmikule kiibi ja on veendunud, et ta on teinud kõik endast oleneva, et tema loom alati tema juurde tagasi jõuaks, kuid ta pole kiipi registrisse pannud. Ma tõesti usun, et kõik inimesed juba teavad, et kiip pole jälitusseade, mis näitab looma asukohta, aga kordamine on tarkuse ema. Kiip ei ole jälitusseade, see on pisike kapsel, millel on identifitseeritav number. Kiibist on kasu ainult siis, kui kiibil olev number on seotud omaniku andmetega. St kiibi number koos omaniku andmetega tuleb kanda registrisse ja seda saab teha veterinaari juures.

Ärme kohtu olukorras, kus ma su lahtiselt liikuvat koera veterinaari juurde meelitan, kohtume rihmastatud koertega ja räägime koerajuttu!

Massive Presence Website